Minuga on hästi

Erik, Karla, Mäks, Robi ja Ralf, tüdrukud ka, nad kõik on mu sõbrad. Parimad tüübid, keda tean. Nendega on ülilahe skeitpargis, mida me Kausiks kutsume, rulaga sõita, grafitit teha või niisama olla. Ometi ei räägi ma neile kunagi oma vanamehest või emast, taskurahast ega sellest, kuidas ma elan. Muidugi nad teavad, et mu kodu on täielik peldik, et mu vanamees on viimane jota ja et mu ema käib heal juhul vaid kord kuus mind vaatamas. Aga nad ei tea, et ma peidan oma asju ja teenistust vanamehe eest, et viimased neli aastat on naaber Alfred mind toitnud ja katnud. Eriti aga ei räägi ma neile sellest halvavast hirmust, kui ma mõtlen, et mis nüüd edasi saab. Alfred on surnud ja tema majja, kus ma seni olen saanud vanemate eest redutada, kolivad uued elanikud. Klassijuhataja aga võtab ühendust lastekaitsega, et mu kodustest tingimustest ülevaadet saada. Jätaks nad mind lihtsalt rahule. Minuga on ju kõik hästi. Vähemalt nii hästi, nagu alati olnud on…